Salatsi jõgi (läti Salaca, saksa Salis) saab alguse Asti ehk Burtnieki järvest ning voolab 95 km pikkuselt läbi Vidzeme piirkonna, kuni suubub Salatsi linna juures Liivi lahte. Jõgi on 3421 km² valgalaga, millest enamik jääb Lätisse. Salatsi on tuntud oma Devoni punase liivakivi kaljude, koobaste ja kärestike poolest, mis teevad sellest ühe Põhja‑Läti visuaalselt eripärasema veetee. Jõgi läbib kolm olulist asulat: Mazsalaca Staicele Salacgrīva Loodus ja ökosüsteem Salatsi jõgi on üks Läti olulisemaid looduslikke lõhejõgesid, kus leidub rohkelt looduslikke lõhe ja meriforelli kudemisalasid. Lisaks elavad jões: silmud, mille püük on piirkonnas traditsiooniline niiöelda puidust aedadega, mis ehitatakse jõele haugi, ahvenaid, latikaid, vimmasid, särg ja teised karpkalalised Jõe kaldad on kohati kuni 20 meetri kõrguste liivakivikaljudega, millest tuntumad on Pietraga ja Skaņaiskalns. Pietraga ulatub 10 meetrini ja 400 meetri pikkuseks, Skaņaiskalns aga 20 meetrini ja 90 meetri pikkuseks. Jõe keskmine vooluhulk on 31–34 m³/s. Valgala maastik koosneb: 40% põllumajandusmaast 30% metsast 12% soodest Kaitsealad ja looduskaitse Alates 1997. aastast kuulub Salatsi jõe valgala Põhja‑Vidzeme biosfääri kaitseala koos Burtnieki järvega, mis on osa UNESCO Man and the Biosphere programmist. Jõe keskjooksul asub Salatsi oru looduspark, mis on osa Natura 2000 võrgustikust ning kaitseb jõe ainulaadset liivakivimaastikku, kalastikku ja lamproiapüügi traditsioone. Ajalooline tähtsus Salatsi jõgi oli sajandeid laevatatav ja seda kasutati peamiselt metsaveoks. Jõe suudmes asunud sadam oli oluline kaubanduspunkt, kus kaup laaditi merelaevadele. Juba V–VI sajandil paiknes jõe suudmes liivlaste linnus Salatse, mis oli piirkonna varane kaubanduskeskus. Aastal 1207 rajati siia piiskop Alberti käsul kaubitsemisplats, kuna tegemist oli Riia peapiiskopkonna ainsa meresadamaga.
Kuival suvel võivad kärestikud muutuda väga madalaks ja kivid võivad olla siis paras nuhtlus