Salatsi jõel

Salaca ehk Salatsi jõele jõudsin ma kolmandal katsel. Eelmisel aastal üritasin minna, aga tulid asjad vahele ja jäi minemata. Selle suve algul pidime uuesti minema — jälle tulid tähtsamad tegemised vahele. Nüüd, kolmandal katsel, sai lõpuks paika pandud, et tulgu või ninast veri välja ja sadagu pussnuge, minek on ikka. Läti jõgedest olen varem sõitnud päris mitmel korral Gaujal ja latt oli kõrgele seatud — ootused Salatsi suhtes olid samuti kõrged.

Hommikul vara sai paatidega kodust teele asutud. Matkalisi oli kokku seitse ja logistikat üksjagu. Kõigepealt tuli viia paadid algusesse, siis ise auto koos haagisega lõppu. Otsisime ka turvalisemat parklat, kuid lõpuks sai auto pandud kalameeste parklasse Salacgrīva linnakeses, otse jõe äärde — seal, kus on ka promenaad ja tuletorn. Seejärel uuesti algusesse tagasi, Burtnieki järve lähedale. Matkaliste kogunemine, pakkimine, viimased sättimised. Veetase oli jõel tavapärasest kõrgem, kaldad veidi üleujutatud. Lootus oli, et sõit tuleb kiire ja vesi kannab hästi.

Juba alguses oli tunda, et vool töötab meie kasuks. Kuigi paadid olid selgelt üle koormatud — kahtlustan, et liiga palju kesvamärjukest — liikusid need jõevannid ikkagi üllatavalt hästi. Kiirus püsis 8 km/h kandis, mis on sellise koormaga täiesti muljetavaldav. Esialgu tundus, et ees ootab mõnus suveõhtu, aga mingi hetk hakkasid meie kohale kerkima tumedad pilved ja kostsid esimesed kõuekärgatused. Mazsalacasse jõudes oli selge, et vihmast pääsu pole. Kuna äike näis olevat möödas, tulime uuesti vee peale — ja siis alles algas tõeline dušš. See oli korralik padukas, mis lihtsalt kallas. Kuivemat paika polnud kusagil, nii et kõige lihtsam oli lihtsalt edasi aerutada ja liikumisega sooja saada.

Kahju oli muidugi, et ühed ilusamad liivakivipaljandid jäid just vihma ajale. Silmad vett täis kihutades, et laagrisse jõuda, ei olnud päris see hetk, kus neid nautida oleks saanud. Ingli koobas möödus samuti vaid silmanurgast — paar pilti sai küll sõidu pealt tehtud, aga see polnud päris see kogemus, mida oleks tahtnud. Vaikselt hakkas vihm taanduma ja lõpuks jäi ka aega viimaseid paljandeid veidi rohkem imetleda. Etteruttavalt ütlen, et Gauja oli paljandite osas lati nii kõrgele ajanud, ja kusagilt reklaambrošüürist lugesin, et Salacal pidavat olema Läti kõige ilusamad paljandid. No ütleme nii, et ilu on vaataja silmis. Minu meelest olid Gauja omad ikkagi majesteetlikumad — suuremad juba faktiliselt. Küll aga on Salaca paljandid punased, mida Gaujal ei kohta, ja see annab neile oma erilise näo.

Laagrisse jõudes oli vihm juba vaibunud, aga laager ise ujutas korralikult. Õnneks oli seal katusealune laud ja äge kõlakoda — platvorm otse paljandi vastas, kus igaüks sai oma lauluhäält testida. Kesvamärjukest kulus üksjagu, kuni seda kuulata kannatas. Möödus esimene meeleolukas laagriõhtu. Järgmisel hommikul olid paadid juba oluliselt kergemad, päike väljas ja varustuski sai enam‑vähem kuivaks. Kõik märgid viitasid sellele, et ees ootab palju mõnusam päev vee peal.

Teise päeva hommik oli veidi kargem, äike oli õhu mõnusalt selgeks löönud ja aerutada oli kerge. Esmane plaan oli sõita kuskil 25 kilomeetri kanti, kuid nagu matkal ikka, plaanid muutuvad — päeva lõpuks kogunes neid kilomeetreid hoopis 34. Veidi peale laagripaika oli looduslik allikas, kust sai väga head vett võtta. Tundus pop koht, sest rohi oli selgelt tallutud ja me polnud kindlasti esimesed, kes sealt vett võtsid. Selline mõnus väike peatus. Peale seda pidid tulema mitmed koopad — üks lausa Baltikumi suurim, üle 300 meetri pikkune. Kaldalt me sellist kohta ei märganud, kust oleks tahtnud välja ronida, ja nii need mööda tuhisesid. Varsti oligi aeg lõunapausiks.

Peale lõunat kohtasime ühte noorte gruppi, kes sõitsid nii süstade, kanuude kui ka ühe SUP‑iga. Grupp oli väga laiali vajunud ja kuskil tunnike hiljem märkasime ka esimesi täiskasvanuid, kes uurisid, kas me taga ka paate nägime ja kas lapsed ikka elusad. Veidi arutades jõudsime arusaamisele, et kõik on elus, kuid päev tuleb neil pikk. Vahepeal tekkis ka meil arutelu, et kuna kolmandal päeval tahaks veidi vähem sõita ja me polnud leidnud veel sobivat laagrit, siis otsustasime sõita Staicele linna välja ja seal öömaja otsida. Nii kujuneski teisest päevast meie pikim — kokku 34 km. Staicele jõudes olid enamus meist päris tühjad. Linna tunneb esmalt ära kohe selle paberitööstuse tammi järgi- selle meeletult pikk korsten seisis ausõna peale püsti.

Tammi juures tekkis meil esimene küsimus: kas julgeme alla sõita. Peale pikemat arutelu ja ka Eesti Kärestikuaerutajate klubilt kogemuste uurimist jõudsime arusaamisele, et seekord jääb see tegemata. Vett oli palju, turvalisemal küljel oli puu ees, paremas servas pidid olema kivid ja metallvardad ning paadid olid rasked , seega ei väärinud see küünlaid. See tähendas, et asjad tuleb paatidest välja võtta ja paadid üle rippsilla tassida — selline 200–300 meetrit kandmist. Kuna oli juba hilja, otsustasime samas laagrisse jääda. Linna poolt oli sinna tehtud väike laagriplats: WC, laud ja lõkkekoht. Lisaks oli ka pood läheduses. Seega sai asjad lahti pakitud, öö veedetud ja hommikul tühjad paadid jõe äärde viidud. Varustus pakiti uuesti süstadesse ja algaski kolmas päev.

Staicele’ist välja sõites tuli ette veel üks metall­sild, mille alla oli paatidele eraldi läbisõiduava tehtud. Esimene pool päevast kulges tavapärases rahulikus rütmis kuni lõunapausini. Kui teisel päeval tuhisesime koobastest lihtsalt mööda, siis nüüd — ilusa ilmaga — sai üks suurem koobas lõpuks üles leitud ja ka jalgsi külastatud. Pealampidega andis päris kaugele roomata, täiesti omaette elamus. Peale koopaid tegime lõunapausi Rozeni sillal, kus on mitu väikest laagripaika. Vasaku kalda laagris on samuti looduslik allikas, kuhu on veevõtu lihtsustamiseks paigaldatud metalltoru. Taaskord said kanistrid ja pudelid värske veega täidetud ning päeva teine pool võis alata.

Kui esimesel kahel päeval kohtasime ainult ühte väikest kärestikku, siis kolmandal päeval hakkas jõgi lõpuks langema ja päeva teine pool tõi juba päris mitu väikest kärestikku. Oli näha, et vesi on kõrge, ja tänu sellele oli neist lõbus läbi sõita — keskelt otse peale ja minek. Madalama veega tundusid need kohad aga pigem tüütud: kivid paistsid välja ja oli päris suur oht neile otsa sõita, kui õigel hetkel ei märka.

Kolmanda päeva lõpetasime Sarkanās paljandi juures, vastaskaldal asuval tasulisel, kuid tõeliselt maalilisel laagriplatsil. Kohe enne laagrit oli väike kärestik, mis andis päevale mõnusa viimase vungi. Sarkanā paljand ise on umbes 400 meetrit pikk ja väga muljetavaldav — punane kivisein, mis õhtupäikeses eriti uhkelt särab. Laager oli tühi ja nii võis väike sünnipäeva tähistamine alata. Oli ka matka viimane öö. Sellel päeval sõitsime 27,4 km ja kahjuks oli jäänud vaid 18 km meie seikluse lõpuni — viimane päev ootas ees.

Viimane päev oli täielik suvekuumus. Mis mulle Salaca juures meeldib, on see, et lõpp on kiire ja hoiab põnevust peaaegu lõpuni. Tavaliselt on jõe suudmealad pikad, laiad ja vooluta — ainult kühvelda ja loota, et lõpp läheneb. Siin oli sellist “lõputut kühveldamist” ehk ainult viimased kaks kilomeetrit. Enne seda tuli veel korralik langus ühe silmusilla alt. Salaca on üks väheseid jõgesid, kus üle jõe on ehitatud spetsiaalsed sillad silmude püügiks. Nende all olid väikesed kärestikud, ja eelviimasel oli päris korralik langus — nii korralik, et enamus said paati laine sisse. Elevust jagus kõigile. Lisaks olime me kolm päeva laagrites näinud fotosid ja silte, mis näitasid, et ühes kohas on jõele ette ehitatud tara ning ainus variant on paadid paremalt kaldalt üle tassida. Nii me siis ka tegime — maa polnud suur, umbes 10 meetrit vinnamist, kui sedagi. Samal ajal olid aga kaks kummipaati kadunud kuhugi vasakule, kus ma varem nägin väikest jõesoppi. Hiljem selgus, et olime tegelikult saarel ja jõgi läks sealt ka ringi. Ehk ma ei saanud enam üldse aru, miks ei võiks kohe paate ümber saare suunata. Aga meie saime korra jalgu sirutada ja ilm oli mõnus — täpselt selline väike vahepeatus, mis sobib matka viimasesse päeva ideaalselt.

Ja oligi lõpp. Salatsi sild paistis, autod vurasid maanteel ja eemal paistis juba ka meri. Üheste paatidega sai mereni välja sõidetud, et süda oleks rahul. Nii tuli viimasel päeval pea 20 km sõitu, mis tähendas kokku 97,4 km kogu matka peale. Ja algas see tüütum osa: paadid välja, asjade pakkimine, autode vedu, hüvastijätud ja kojusõit. Nüüd see alguses õhku visatud teema — Gauja oli lati kõrgele seadnud. Isiklikult ma ei saanud Salatsilt seda tunnet, mida Gaujalt. Salaca on ilus jõgi ja paljandid on ilusad, kuid nad pole päris selles klassis, mis Gaujal. Seal on suvel enamasti liivased kaldad, kuhu võid pea igas kohas välja tulla ja ujuda. Paljandid on kõrgemad, jõgi avaram — justkui lõpmatul liivarannal sõidaks. Salatsil enamus ajast ei ole paljandeid ja liivarandu pole pea üldse. Ehk siis: kindlasti läheks tagasi, sest jõgi on mõnus ja omanäoline, kuid seda Gauja tunnet päris kätte ei saa. Ja kui valima peab, siis Gauja on endiselt mu lemmik jõgi lähipiirkonnas.

Ja nüüd, kui sul tekkis tunne, et tahaks samuti selle teekonna läbi teha, siis kirjuta julgelt. Nõu annan, kaasa tulen, paadid toon — kõik variandid on võimalikud. Salaca on jõgi, mida tasub kogeda, ja hea seltskonnaga saab sellest veel parema seikluse.