Otsimas Endla Järve

Esimest korda oli see eelmisel aastal, kui vaatasin, et mööda Põltsamaa jõge pöörates Nava jõele saaks sõita Endla järvele. Siis eelmisel aastal sai ükspäev Põltsamaale mindud ja sealt mööda Nava jõge Endlasse sõidetud. Kuna eeltööd tehtud polnud, tuli üllatuseks, et järve asemel on roostik. Nii sai lootusetult ära eksitud ja kuna õhtu tuli peale, siis päris öösel seal lõputus labürindis ekselda ei soovinud. Nii sai kaotajana tagasi tuldud teadmisega, et tuleb tagasi tulla. Ja nii saigi tehtud veidi kodutööd satelliidipiltidega, tuttavatelt uuritud ja ka oluliselt varem kohale mindud. Kuid olenemata suurest eeltööst oli see siiski suur seiklus ja paras peamurdmine.

Alustasime seekord enda matka Piibe maantee ääres, kus ka Uuesilla parkla. Ilm oli seekord võrratu, isegi veidi liiga palav, kuid veel on alati värskendust lihtsam leida. Igatahes paadid vees, meel rõõmus, voolu üksjagu ja minek oli kiire. Vahepeal mõned puud teel, kuid neist sai ilusti mööda.

Sõit möödus kiirelt ja esimene peatus oli meil Tammemäe künka lõkkekohas, kus sai veidi jalgu sirutatud ja plaani peetud. Sõita tuli pea 3 km mööda Nava jõge ja siis algas Endla. Kusjuures Nava jõgi oli varasemalt voolanud mõlemas suunas, kuid pärast Endla madaldamist voolab ta nüüd Endla suunas.

Nava möödus kiirelt, mõtted olid matkalistel ammu laagripaigas. Kuna teised olid kõik esmakordselt, oldi väga optimistlikult meelestatud — et kui keeruline seda järve läbida ikka on. Suur järv ju. Kuid Nava suudmes jõudis see lõputu roostik kõigile kohale. Kui Minotaurid oleksid meie muistsed tegelased, siis elaksid nad Endlas. Kohati seal sõites, teadmata teed, võib täitsa ahastus peale tulla, kuna kõikjal on justkui seinad ees ja osad kaldad liiguvad tuules. Ehk siis täielikult sama ta ei püsi. Mingil määral kaldad muutuvad — seda näitas hästi ka teisel päeval tagasi tulles, kui leidsime veidi lihtsamalt läbitavama tee, mida mööda oli näha, et ka keegi teine varem sõitnud, kuid viimane meeter oli kinni liikunud: kahte tiigikest eraldasid mättad ja need olid eest lõhutud, et paadiga läbi saada.

Endla on seiklus, sõites võid sa kaaslased paari meetri peal ära kaotada. Tihti otsisime üksteist hõikudes või aeru tõstes, kuna süstades istudes oled sa madalal ja keeruline on märgata kedagi, kes roostikku kadunud — mis on sinust kordades kõrgemal. Kuid kuskil tund aega ukerdamist ja proovimisi, lisaks avastasime, et päikese käes tumedaid satelliidipilte on päris keeruline vaadata. Kuid ära me tegime ja Google Mapsi järgi sõitsime me läbi maismaa. Kohale me jõudsime ja laagrisse jäime Endla äärde.

Öösel algas sadu ja hommikul ärgates oli kogu laager lirtsuv, telgid märjad, kuid sisu kuiv ja uni magus. Kuid öösel oli suurem sadu ära ja hommikul kerge tibaga said asjad kokku, ning paatidesse istudes oli vihm täiesti üle jäänud ja rohkem ta meid ei seganudki.

Tagasi liikusime teist kaudu, lootes leida lihtsama tee tagasi. Järve teisest küljest minnes sai sõita pea 2 km mööda lahtist vett, kuni sein ees oli. Esimene katse sellest läbi murda ebaõnnestus ja jõudsin tupikusse. Proovides järgmisest kohast ja veidi jälle pimesi läbi roostiku sõites leidsimegi väikse kanali, ja selle lõpus oli näha läbi roostiku, et seal on suurem avatud vesi. Ees olid varem märgitud mättad, mille vahelt sai läbi nõkutatud ja olimegi juba tuttavas piirkonnas, kust siis varsti saime ka jõele, veidi enne roostikus madistades.

Edasine on juba lihtsalt aerutamine lõppu Kirikumäe lõkkekohta, kus meid ootasid autod ja taaskordne hüvastijätt osalejatega, et varsti taas näha ja minna järgmisele seiklusele.