Emajõe Suursoo: süstamatk läbi Eesti suurima sooala

Mõte külastada Emajõe Suursood on peas keerelnud juba ammu, kuid nagu elus ikka — kui millelegi pidevalt mõelda, saab see lõpuks teoks. Kas ma just sellist Suursood ette kujutasin, nagu ma nägin, on iseasi, kuid kindlasti ei jäta ta kedagi külmaks. Küsimus on pigem selles, kas ta kõigile meeldib. Suur laisk vesi, mis ei tõtta kuhugi, vaid seisab ja liigub vaevu. Aerutamine seal võib olla puhas nauding või tõsine sport — eriti siis, kui päev otsa kallab vihma, kaldad on pehmed ja peatuda ei saa ning ainus viis sooja saada on edasi aerutada.

Algas Meie retk Kavastust Suursoo keskusest ja kuna oli juba hilja õhtu, siis esimene päev jäi lühikeseks. Süstad korra vette , 3 km aerutamist ja olimegi Koosa telkimisplatsil. Õnneks oli ilm juba vihmane ja laupäev tõotas tulla hullem, tänu sellele olid reede õhtul laagriplatsid tühjad ja saime ilusti Laavuga platsi, kus saime katuse all tuld teha ja magada ilma ,et pidanuks telgid märjaks tegema.. Õhtused jorisemised jorisetud jäime magama.

Päev tõotas tulla vihmane ja aerutamist tõotas samuti tulla üksjagu. Esialgu oli mõte ,et kuna reisil olid kaasas ka inimesed, kes olid elu esimesel süstamatkal ,et ei oleks väga palju kaatreid kihutamas, kuid vahel mängib halb ilm meie kasuks. Päeva jooksul sõitis vastu üks paat ja seegi vaikselt totsudes. Esimene kergem peatus oli Otisaare metsaonnis.

Edasi viis meid tee Praagale - Külla kuhu ei vii maapealt ükski tee. Isegi ühte kohalikku nägime, kes uuris, kust tuleme ja kuhu lähme ja soovis meile head teed

Emajõgi peale Kavastud on täis mõrdade püügikohti, mille vahelt saaks hea tahtmise korral ka slaalomit sõita, kui oleks veidi teine paat.

Praagal pidime tegema ka otsuse. Esialgu oli mõte ,et sõidame mööda järve edasi kuni Kalli suudmesse,kuid sel hetkel lausa müristas , tuul tõusis ja laine sellega koos , siis jätsime selle seikluse ära , sõitsime tagasi mööda emajõge Kalli teise suudmesse ja alustasime sealt teed mööda Kalli jõge. Mis oli samasugune lai laisk jõgi, kus pole mingit probleemi vastuvoolu aerutada.

Kuigi enamus päevast oli vihma sadanud, siis hullem oli alles ees, Lähenedes Kalli järvele, läks ilma aina tuulisemaks, vihm aina tugevamaks. Inimesed hakkasid väsima ja kuna kaldad olid soised ja peatuda kuskil polnud, siis tulid välja ka emotsioonid nähes Kalli järve, kus ulgus tuul, lainel oli väike jänes peal , kuid üle selle järve tuli saada.

Algasid pikad ja vaevalised kilomeetrid üle järve. Tuul ulgus vastu ja kõik olid väsinud, vastulainet punnides saime lõpuks teisele poole, kus leidus kallas, mis veidi kandis. Esimene mõte oli ,et siia me ööseks jäämegi,keegi ei tahtnud kuulda mõttet ,et loodetud laagriplatsini on veel 4.5 km kallas oli ikkagi märg ja vetruv ja ega seal mõnus telkida poleks. Kuid peale veidi hingetõmbamist hakkas lõpuks ilm paranema, ja süües läks inimestel tuju paremaks ja tekkis arusaam ,et see paik ikka telkimiseks ei sobi. Kuna kõigile oli teekond tundmatul rajal, siis ei julgenud ma laagriplatsi osas emotsioone üles kütta, kuid kaardijärgi lubab vähemalt kõvemat maapinda.Otsustasime siiski asjad uuesti paati laduda ja asusime teele viimasele 4.5 km lõigule . Veidi mööda Kallit , siis pöörasime Leego jõele ja jõudsime ka Leego järvele , mille ääres lootsime leida laagripaika

Vaadates kaarti ja vaadates kaldaid, oli tunne ,et pooljärve on puudu. Kaardijärgi olles pea keset järve pidanuks laagrini veel üksjagu maad olema, kuid roostikule lähenedes selgus ,et see on läbitav, justkui Narniasse minek läbi salajase kapi, oli siin vaja minna läbi salajase roostiku ja avanes teine pool järvest kust leidsimegi enda laagripaiga. Selleks oli ilus männimäts, kus kindel jalgealune, ilm oli muutunud võrratuks, päike naeratas meile , tegime lõkke, kuivatasime riideid ja kõik olid rahul, et ikka laagrisse jõudsime. Päeva distantsiks sai 27.3 km Ja õhtu edenedes selgus, et kõige suuremad õnneseened olid kohalikud kihulased, kes tahtsid elusalt nahka panna. Igatahes tuli varakult telki varjule pugeda ja end välja puhata viimaseks sõiduks järgmisel päeval ja uinumiseks esitas omi parimaid palu Hüüp

Reisi viimane päev oli võrratud rannailmaga, päike küpsetas ja puhanud meelel asusime teele. Algul uuesti üle Leego järve tagasi ja mööda Leego Jõge tagasi Kallile . Mööda Kallit edasi Kalli lätte poole. Möödusime nii Soitse kui ka Apna jõgede suudmetest ja varsti hakkas suurest Kallist alles jääma väike Kalli ja sellest kraav ja lõpuks oli lihtsalt truup kust edasi läks niiske kuivenduskraav.Õnneks enne seda kuivenduskraavi oli meil juba auto, kuhu saime paadid tõsta, kuid enne seda pidime paadid kaks korda üle kinnikasvanud kopra tammide tassima

Viimasel päeval sai sõidetud 7,5 km ning kogu matka pikkuseks kujunes 37 km. See oli korralik pingutus, arvestades, et voolu polnud ja ilm töötas mitmel hetkel meie vastu. Ometi jääb kõik see lõpuks vaid meeldivaks mälestuseks — ja tagasi läheks küll. Kui kellelgi on soov see teekond oma seltskonnaga läbi teha ning vaja oleks paate või matkajuhti appi, siis võtke ühendust. Olge metsikud ja vabad.