Veeretked

Kui keegi ütleb „saar“, siis mõtlen tavaliselt kadakatele, liivarandadele ja merekohinale. Aga seekord sai see pilt peast välja aetud – ja kastist välja mõeldud. Piirissaare oli mul ammu meeles mõlkunud, aga tundus alati veidi… kummaline. Väike, vaikne, praamiga käidav. Autoga sinna sõita? Veel kummalisem. Aga kui Peipsi rannikul sai tehtud üks proovisõit süstadega, tekkis selge mõte: sinna tuleb minna süstadega. Ja nii me läksimegi.

Startisime Laaksaare sadamast vihmas, kohe kui paadid maha said, jäi sadu järgi. Peipsi oli sile, kerge võbelusega, õhtune päike sillerdas ja kulgesime omas tempos. Päikeseloojang järvel, rahulik kulgemine. Öö veetsime Lõuna laagris, kus väsinud matkalistele kõik olemas.

Teisel päeval tegime saarele tiiru. Piirissaare on justkui loodud turistidele – kaardid, sildid, väike pood ja kohvik, kus pakuti kõike head paremat(Burksi ja õlut). Ilm oli ideaalne viimaste päevade kohta: päike siras, tuult polnud. Meiega liitus ka kohalik giid – „Pontu“. Osadele lihtsalt Koer, aga ausalt öeldes, paremat giidi poleks osanud tahta. Käis meiega saare läbi, isegi Titanicul ujumas, kust pidime küll ta tagasi pardale aitama.

Tagasitee kulges mööda põhjarannikut – lühemad ületused, rohkem varju. Ja milline rannik! Väikesed liivarannad, privaatsed sopid – tõeline pärl. Kui lõpuks saare varjust välja saime, ootas meid harjumatust suurem laine, kerge jänes peal. Loksutamist oli, aga poole tunniga olime Liitsaare varjus ja sealt juba otse sadamasse.

Mina lähen kindlasti tagasi. Ja kui edaspidi mõtlen saarele minekust, ei tule mulle enam esimesena meelde kadakad ja meri – vaid Piirissaare, Pontu ja Piirisaare väiksed põhjaranniku rannad.