Veeretked

Olles varem juba mitmeid kordi Põltsamaal ringi sõitnud, tuli seekord mõte minna vaatama ka kõrvaljõge. Iseloomult ütleksin, et need jõed on väga sarnased – enamasti rahulikult kulgevad, laiuselt ja looduselt samuti sarnased.
Alustasime Puurmanist ja sihtpunktiks oli Palupõhja. Matk viis meid läbi nelja jõe. Miks nelja? Sest Pedja ja Põltsamaa liitudes muutub jõgi Pedeks. Lisaks külastasime ka „Londonit“ – mahajäetud metsamajakest, kus kogenud veematkajad öid veedavad. Palupõhja jõudmiseks tuli läbida ka lõik Emajõge.
Esimene õhtu oli lühike – sõitsime Puurmanilt Pedja jõe lõkkekohta ja seadsime seal laagri üles. Järgmisel päeval oli sõit juba palju sportlikum: kilomeetreid kogunes üle 30. Matkasüstadega on see paras pingutus, mistõttu ei sobi Pedja lõik hästi rahvamatkaks. Seal puudub teedevõrgustik ja ligipääs – kui keegi ära väsib, tulebki jääda metsikusse loodusesse ja loota, et järgmisel päeval on rohkem jaksu edasi sõita.
Loodus ise on seal kui meie oma džungel. See on põhjus, miks soovitan kõigil, kel vähegi jaksu ja rammu, tulla ja vaadata Alam-Pedja oma silmaga üle.Jõgi ise on enamasti ilusti läbitav, ainult kaks sellist kohta, kus pidi veidi ukerdama ja ühest puust pidi ikka paadi üle kah tõstma.
Üks õppetund ka: võtke kindlasti varuaer kaasa. Mina mõtlesin, et väiksemal matkal pole seda vaja, ja nii juhtuski, et aer murdus pooleks. Õnneks sai kuidagi lõpuni sõidetud. Tasuks aga leidsime Emajõe rüpest üle kümne aasta hulpinud preemiumi six pack’i. Alles oli küll ainult kaks purki, sai nad välja koogitud ja koju edasi laagerduma viidud.